Taastuvenergia regulatsioone tuleb muuta õigusriigile kohaselt

Eile majanduskomisjonis toimunud avalikul arutelul sai kinnitust seisukoht, et taastuvenergia tasusid saab ja tuleb muuta väiksemaks, aga regulatsioone tuleb muuta õiguskindlust rikkumata. Tagantjärele reeglite muutmine ei ole õigusriigile kohane ja see kahjustaks oluliselt Eesti investeerimiskliimat. Seaduste meelevaldne muutmine ühes ärivaldkonnas omab vaieldamatult laiemat mõju ettevõtluskeskkonnale ja finantssektorile tervikuna, mis viib investeerimisotsuste tühistamiste, loomata jäänud töökohtade ja madalamate maksutuludeni (soovitan tutvuda ka Eesti Pangaliidu vastava murekirjaga majandusminister Partsi poole). Ka Euroopa Komisjoni energeetikavolinik G.Oettinger on kirjalikult väljendanud Komisjoni seisukohta, et tagasiulatuvalt toetusi muuta ei tohi.

Eesti riik on soovinud taastuvenergia dotatsioonide kehtestamisega suurendada taastuvenergia osakaalu energia tootmises. Tänaseks on see eesmärk täitunud isegi loodetust kiiremini, mis annab nüüd võimaluse välja töötada madalamate määradega toetusskeemide uued põhimõtted. Uute toetusskeemide kehtestamisel on erinevaid võimalusi alates ühekordsetest investeeringutoetustest lõpetades dotatsiooni sidumisega CO2 hinnaga. Peale kõikide turuosaliste kaasamist saaks uutes toetusskeemides kokku leppida veel sel aastal. Hetkel menetluse lõppfaasis olevas elektrituruseaduses ei reguleerita taastuvenergia tasusid, vaid keskendutakse ainult elektrituru avamisele 2013. aastast.

Pikas perspektiivis on mõistagi õige, et nii põlevkivil kui taastuvatel allikatel baseeruv energiatootmine toimib ilma dotatsioonideta. Seniks tuleb aga kindlustada, et oleks tagatud õiguskindlus ja toetuste eesmärgipärasus. On igati loomulik, et taastuvenergia toetused vastavad Euroopa Liidu riigiabi reeglitele, aga vastutus riigiabi loa saamisel lasub riigil, mitte siseriiklikke regulatsioone järginud investoritel. Eestiga sarnast toetusskeemi kasutavad mitmed teised riigid ja seni pole Euroopa Liit keeldunud ühelegi liikmesriigile riigiabi loa andmisest taastuvenergia valdkonnas.

2011. aastal kulus taastuvenergia toetusteks 56 miljonit eurot. On väär väita, et taastuvenergiatasud toidavad ebaõiglaselt tundmatut väliskapitali. Konkurentsitult kõige suurema osa taastuvenergia dotatsioonidest saab riigile kuuluv Eesti Energia, kelle investeeringud puidu põletamisse Narva jaamades on olnud kahtlemata kasumlikud. Tänavu võivad Eesti Energiale makstavad toetused küündida juba 25 miljonit euro kanti. 2012. aasta esimeses kvartalis sai Eesti Energia 39% kõikidest väljamakstud dotatsioonidest.

Palju vaidlusi on tekitanud küsimus, kui kasumlikud on taastuvenergiat tootvat ettevõtted ja kas  tegemist võib olla ülekompenseerimisega. Konkurentsiamet on lubanud omapoolse värske analüüsiga saada valmis selle aasta oktoobris. Energiaettevõtete tellimusel valminud PWC uuring väidab, et Eesti taastuvenergiasektori varade keskmine tootlus on 7,9%. Edasiste otsuste langetamiseks on igal juhul vaja analüüse, mille metoodika on läbipaistev ja tulemused usaldusväärsed.

Riigikogu majanduskomisjonis eile toimunud taastuvenergiat käsitlevate regulatsioonide avatud istungil esinesid keskkonnaminister Keit Pentus, ASi Elering juhatuse esimees Taavi Veskimägi, Eesti Taastuvenergia Koja juht Rene Tammist, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu juhatuse esimees Andres Taukar ning Eesti Energia strateegiajuht Jaanus Arukaev. Pankade seisukoha esitas Eesti Pangaliidu juhatuse esimees Priit Perens. Istungil osalesid ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning Konkurentsiameti esindajad.

 

 

Bookmark and Share
Kategooria: Blogi, Raha, raha, raha. Kommentaare: 0

Riigi Kinnisvara AS võiks korraldada teedeehituse hankeid

Eesti riigi kinnisvara haldav Riigi Kinnisvara AS (RKAS) võiks tulevikus korraldada ka teedeehituse hankeid. Hetkel on teedeehituse hangete korraldamine jäetud maanteeameti ülesandeks, kelle võimekuses on aga viimase aja skandaalide valguses paljud kahtlema hakanud.

RKASil on avalike hangete läbi viimisel ette näidata pikaajalised kogemused ja silmapaistvad tulemused. 2011. aastal viis RKAS läbi 1249 riigihanget, millest osutus edukaks 99,9 protsenti. Ainult kolm hanget vaidlustati ja nendest ühe otsus tühistati. See näitab, et RKASist on kujunenud riigi jaoks tõeliselt professionaalne kompetentsikeskus.

Samal ajal kuuleb maanteeametist valdavalt halbu uudiseid – organisatsiooni juht on vabastatud, suur osa hankeid on vaidluste tõttu venima jäänud ja kallimaks muutunud, hoolduslepingutes valitseb segadus. Maksumaksja jaoks tähendab see kehvemat teenust kallima raha eest. Seetõttu võiks majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tõsiselt kaaluda, et vähemalt osa teedehankeid antakse RKASi korraldada, kellel on selleks vajalik kompetents, võimalused ja motivatsioon.

Ilmekas näide RKASi võimekusest suurte taristuprojektide juhtimisel on eelmisel aastal valminud Koidula piirijaam, mis oma olemusest oli suuresti teedeehitushange. Sama edukalt on läbi viidud sadu CO2-kvoodimüügi rahade eest korraldatud ehitushankeid majade renoveerimiseks. Riigi ja ettevõtjate jaoks on oluline hanketegevuse läbipaistvus ja professionaalsus. Kuniks maanteeametil on oma töö korraldamisega probleeme, tuleks riigil kasutada neid organisatsioone, kes on oma võimekust korduvalt tõestanud.

Bookmark and Share
Kategooria: Blogi, Raha, raha, raha. Kommentaare: 0

Biomajandusel on Eestis palju kasutamata potentsiaali

Biomajanduse strateegiline eesmärk ressursitõhusam ja konkurentsivõimelisem ühiskond. Biomajandusele üleminek tähendab loodusressursside jätkusuutliku arendamist ja sõltumatuse vähendamist taastumatutest ressurssidest. Biomajandus loob hulgaliselt uusi töökohti ja aitab kaasa Euroopa konkurentsivõime säilitamisele.

Majanduskomisjoni juhtimisel 3.aprillil toimunud avalik ühisistung Riigikogus keskendus biomajandusele ja Eesti võimalustele nafta-majandusest biomajandusele üleminekul. Räägiti Eesti teaduspotentsiaalist selles valdkonnas, aga samuti biomajanduse võimalikule mõjule keskkonda, põllumajandusse ja toiduainete hindadele.

Üleminek nafta-majanduselt bioloogilist ressurssi kasutavale majandusele eeldab mahukaid investeeringuid teadustesse, oskustesse ja innovatsiooni. Veelgi olulisem on aga tarbijate ja ettevõtjate mõtteviisi muutus, samuti tuleb kaaluda seadusandlike regulatsioonide kaasajastamist. Hea eelduse biomajanduse arenguks loob Eesti teaduse kõrge tase antud vallas.

Sellised globaalsete mõjudega trendid nagu rahvastiku kiire juurdekasv ja Aasia majanduslik areng toovad endaga ühelt poolt kaasa toiduainete ja energiakandjate püsiva hinnatõusu ja täiendava koormuse looduskeskkonnale, kuid teiselt poolt võimaldab biomajandusele orienteeritus neid negatiivseid mõjureid leevendada. Keskkonnakaitse ja majanduse arendamine ei pea olema vastandlikud sihid. Edu tagab nende mõlema valdkonna koostöös tekkiv sünergia.

Biomajandus hõlmab eelkõige põllumajandust, kalandust ja metsasektorit, aga Eesti jaoks on kindlasti väga huvitav ja oluline valdkond ka energeetika. Eestis on täna biomassi tootmiseks piisavalt vaba maa-, metsa- ja põllumajandusressurssi.

Ühisistungil pidas peaettekande Euroopa Komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi biotehnoloogia ja põllumajandusuuringute direktor Maive Rute. Kaasettekannetega esinesid haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Andres Koppel, põllumajandusministeeriumi asekantsler Illar Lemetti, keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna juhataja Tea Danilov, kes esitasid ministeeriumite vaatepunkti biomajanduse arengust.

 

Bookmark and Share
Kategooria: Blogi, Raha, raha, raha. Kommentaare: 0

Eesti raudne ühendamine Euroopaga

Kas olulisem on sõita rongiga Berliini või Moskvasse, selles on küsimus. Eestis avati esimene raudtee liikluseks 1870. aastal Paldiski-Tallinn -Narva-Gatshina lõigul, mil Eesti alad kuulusid Vene tsaaririigi koosseisu. Meie raudtee ajalugu on paratamatult olnud seotud lääne-ida suunalise transiidiga. Käes on aeg otsustada, kas tahame jätkata vanaviisi või pöörame Eesti raudtee ajaloos uue, põhja-lõuna suunalise lehekülje.

Idee kolme Balti riiki läbivast põhja-lõunasuunalisest Rail Baltica kiirraudteest pärineb 1994. aastast, kui valmis bürokraatliku nimega dokument „Visioon strateegiad Läänemere ümber 2010“. Unistused on olnud suured, aga tegusid paraku vähe. Eelmisel aastal valmis põhjalik uuring, mis kinnitas üle 700 kilomeetri uue Baltikumi läbiva raudteeliini rajamise vajalikkust ja elujõulisust. Euroopa Komisjon (meie oma Siim Kallase isikus) on üles näidanud valmisolekut osaleda Rail Baltica rahastamisel. 2012. aasta on Rail Baltica sündimiseks otsustav hetk ja Balti riikide valitsustel ning raudtee-ettevõtetel tuleb astuda otsustavad sammud.

Mis need sammud on? Esiteks loomulikult raha. Uue raudteeliini rajamine ei ole odav ettevõtmine. Eesti territooriumil tähendaks 229 kilomeetri raudtee rajamine miljardi euro suurust investeeringut. Arvestades aga Euroopa Komisjoni valmisolekut rahastada Rail Baltica rajamist kuni 85% ulatuses ei olegi enam tegemist nii ulmeliste summadega. Et tänasest päevast raudtee kasutamiseni kulub hinnanguliselt 12 aastat, on 150 miljoni euro suurune Eesti riigi omaosalus kindlasti jõukohane – ca 12,5 miljonit eurot aastas. Projekti annab ka oluliselt odavamaks muuta, asendades esialgu kavandatud kaherealised rööpad möödasõidutaskutega. Eelkõige on aga küsimus poliitilises suutlikkuses ja erinevate sihtrühmade võimes Rail Baltica poolt või vastu töötada.

Eelkõige tuleb vastu seista n-ö idaraha survele (mõtlen siinkohal ausaid idasuunalisi ärihuvisid). Eesti peab valima, kas olla seotud ida või läänega, Venemaaga või Euroopaga. Balti riikide 1520 millimeetri laiusega raudtee on ajalooliselt olnud seotud ida-lääne suunaga, kus esimest viiulit mängib tänapäeval Venemaa raudtee. Lääne-Euroopas on aga kasutusel 1430 millimeetrine rööpmelaius. Rail Baltica rajamine tähendaks Balti riikide füüsilist ja mentaalset lahti sidumist Venemaalt pärit kauba- ja rahavoogudest. Loomulikult leidub sellele sõltumatuse kasvule ja Põhja-Lõuna transiidikoridori arendamisele palju ärilist ja poliitilist vastuseisu. Aga sellele survele ei tohi alluda.

Skeptikud kõhklevad Rail Balticu tasuvuses ja reisijateveo potentsiaalis. Tänased põhja-lõunasuunalised rongiveod on tõepoolest tagasihoidlikud. Aga kui muudame Tallinnast Riiga sõitmise kiiremaks ja odavamaks kui Helsinkisse minek, siis hakkavad ka mahud kasvama, selles võib kindel olla. Tallinna ja Helsinki vahel liigub aastas meritsi seitse miljonit inimest, mis näitab lähedal asuvate pealinnade potentsiaali. Riiaga on praegu see potentsiaal kasutamata. Samuti saaks täiesti omaette võimsa tõuke Rail Baltica trassil asuv Pärnu turismisektor. Paari aasta taguse tuhakriisi näitel, mis halvas sisuliselt kogu Euroopa lennunduse, pole vähem tähtis ka teadmine, et Rail Baltic tagab mugava võimaluse jõudmaks Varsavisse ja Berliini.

Reisirongiliiklus on tähtis, aga raudtee kasumlikkus sõltub eelkõige kaubavedudest. Nii on ka Rail Baltica puhul esmaoluline küsimus, kas sinna jätkub piisavalt kaubamahte. Märgid annavad alust arvata, et jätkub. Juba praeguste kehvade võimaluste juures liigub Soome, Eesti ja Kesk-Euroopa vahel hulgaliselt paberit, puitu ja mineraalseid tooteid. Eesti põhjarannikul asuvate sadamate suurinvesteeringud on tehtud eelkõige konteinervedudesse, mis liiguvad teadupärast kõige meelsamini just raudteed pidi. Põhja-lõuna raudteeliinide ühendamine on niivõrd perspektiivikas, et ka Soome peaminister Jyrki Katainen on hiljuti avaldanud Rail Baltica rajamisele tugevat toetust. Loomulikult peituvad transiidiäris riskid, aga ilma modernse transiidikoridori rajamiseta ei teki võimalust kaubavahetuse kasvuks.

Rail Baltica rajamist tuleb vaadata tervikliku transpordi arenguvisioonina. On selge, et uus raudteeliin peab endaga lõimima ka Tallinna ühistranspordikeskuse, lennujaama, Muuga kaubaveod ja Vanasadama reisijatevood. Eesti riik ja Tallinna linn ei ole nii rikkad, et omada mitut erinevat ja teineteisega haakumatut transpordisõlme. Ühises suures katlas keedetud supp on ikka rammusam. Rail Baltica rajamine on hea võimalus luua tõeliselt kaasaegne ja hästi integreeritud Tallinna ühistranspordi süsteem.

Selleks, et 2024. aastal saaks Tallinnast Varsavisse või Berliini sõita 240 kilomeetrit tunnis kihutava rongiga, on vaja kiirendatud korras leppida kokku täpne trassi asukoht, alustada planeeringute koostamise ja maade ostmisega. Samuti tuleb majandusministeeriumi eestvedamisel luua Baltikumi ühine projektiorganisatsioon ja leppida kokku rahastamismeetmed. Eelkõige on aga vaja murda idasuunalise transiidiga tegutsevate ringkondade passiivne vastupanu, mida on eriti tugevalt tunda just meie lõunanaabrite juures. Rail Baltica on üle pika aja üks tõsiseltvõetavam ühisprojekt, mis tõestab Balti riikide tegelikku koostöö soovi ja suutlikkust. Ja Eestil on selles protsessis ilmselge liidri roll.

Bookmark and Share
Kategooria: Blogi, Kodulinn Tallinn, Raha, raha, raha. Kommentaare: 0

Eesti lööb kaasa Euroopa satelliitnavigatsioonisüsteemide rajamisel

Uue põlvkonna kõrgetasemelised satelliitnavigatsiooniteenused avavad märkimisväärseid võimalusi paljudes tegevusvaldkondades, luues arvukalt töökohti. Programmide Galileo ja EGNOS on üleeuroopaliste võrkudena loodud infrastruktuurid, mille kasutus ulatub liikmesriikide piiridest kaugemale. Lisaks aitavad nimetatud süsteemide kaudu osutatavad teenused eelkõige kaasa üleeuroopaliste võrkude arendamisele transpordi, telekommunikatsiooni ja energeetika infrastruktuuri valdkonnas.

Oma olemuselt on Galileo alternatiiv USA satelliitnavigatsioonisüsteemile GPS. Iseseisvat satelliitnavigatsioonisüsteemi Beidou on üles ehitamas muide ka Hiina. Võib öelda, et Galileo projekt suurendab seega Euroopa Liidu majanduslikku sõltumatust ja julgeolekut.

Euroopa Komisjoni 29. juuni 2011. aasta teatises tehti ettepanek eraldada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kestel ajavahemikus 2014–2020 Euroopa satelliitnavigatsiooni programmide rahastamiseks seitse miljardit eurot. See on sama suur summa kui Eesti riigi eelarve.

Seda arvesse võttes töötab komisjon välja tegevuskava, et optimeerida süsteemi kaudu pakutavate teenuste kasutamist ja maksimeerida sotsiaal-majanduslikku kasu. Tegevuskavaga nähakse eelkõige ette rahastada uurimus- ja arenguprojekte ning parandada väike ja keskmise suurusega ettevõtete juurdepääsu rahastamisele. MKMi andmetel on seni Galileo ettevalmistamise faasis Euroopa Kosmoseagentuuriga koostöökogemus juba 12 Eesti ettevõttel.

Majanduskomisjon arutas Eesti seisukohti antud küsimuses 12.märtsil.

 

Bookmark and Share
Kategooria: Blogi, Huvitavat maailmast Kommentaare: 0

Eesti toetab riigihangete lihtsustamist

Otsustasime eilsel Riigikogu majanduskomisjoni istungil toetada Euroopa Komisjoni algatust, mille eesmärk on muuta Euroopa Liidus (EL) tehtavad avaliku sektori hanked lihtsamaks ja paindlikumaks.

Riigihangete kulud moodustasid 2009. aastal EL-is 3,6 protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP) ehk üle 420 miljardi euro. Samas on 98 protsenti liikmesriikides sõlmitud lepingutest tehtud oma riigi pakkujatega. See on märk, et avalike hangete osas EL-i siseturg ei toimi. Seetõttu peame õigeks lihtsustada väikese ja keskmise suurusega ning alustavate ettevõtete juurdepääsu riigihangetele. Kindlasti tuleb EL-is tervikuna edasi arendada e-hangete süsteemi, mis võiks kasu tuua just Eesti ettevõtjatele.

Direktiivi kohaselt paranevad ka võimalused hankijal tasuda otse alltöövõtjatele, mis peaks vähendama pettuste ja tööde valmimisega seotud riske. Samuti avarduvad võimalused arvestada hangetel toodete ja ehitiste terve eluea majanduslikku maksumust, mitte ainult odavaimat soetusmaksumust. See võimaldab oluliselt tõsta hangitava objekti kvaliteeti, edendada innovatsiooni ja keskkonnasäästu.

Euroopa Komisjoni esialgsete prognooside kohaselt jõustuvad uued riigihangete reeglid 31. juunil 2014.

Bookmark and Share
Kategooria: Blogi, Raha, raha, raha. Kommentaare: 0

Ettevõtete raamatupidamine muutub lihtsamaks

Arutasime Riigikogu majanduskomisjoniga 13.veebruaril  raamatupidamise seaduse muudatusi, mis on riigikogu täiskogus esimesel lugemisel järgmise nädala kolmapäeval. Seadusemuudatuste eesmärk on lihtsustada ettevõtete majandusaasta aruande vormistamise nõudeid.

Kui praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt peavad majandusaasta aruande peale heaks kiitmist allkirjastama kõik raamatupidamiskohuslase juhatuse liikmed, siis uue eelnõu kohaselt piisab ainult ühe tegevjuhtkonna liikme allkirjast. See muudab aruannete esitamise äriregistrile oluliselt mugavamaks ja kiiremaks.

Kõrgemate ühingu juhtimisnõuete täitmiseks mittetulundusühingute ja sihtasutuste puhul jätkuvalt kehtima nõue, et aruande allkirjastavad kõik juhatuse liikmed. Lisaks tekib OECD ettepanekul läbipaistvuse suurendamiseks sihtasutustel nõue avaldada soodustatud isikute nimekiri aruandeaasta kohta või viide allikale, kust selline info on leitav.

Eelnõu eesmärgiks on avardada ka ettevõtete võimalusi aruandluse esitamisel registrile, kus varasema PDF-formaadi kõrvale tekib ka elektroonilise aruandluse võimalus. Raamatupidamise seaduse muudatused valmistas ette rahandusministeerium.

Bookmark and Share
Kategooria: Blogi, Raha, raha, raha. Kommentaare: 0

Ebaõnnestumise päeva tuleks tähistada ka Eestis

Soome kogemust järgides tuleks ka Eesti ühiskonnas propageerida suhtumist, et ebaõnnestumine ei ole maailma lõpp, vaid õppetund, mis võimaldab targemana uuesti alustada. Seetõttu võiks sarnaselt Soomega meilgi tähistada ebaõnnestumise päeva.

Eesti vajab inimesi, kes tahavad muuta maailma ja kes üritavad edasi hoolimata varasematest läbikukkumistest. Ebaõnnestumine on loomulik osa õppimise ja arenemise protsessist. Igast kogemusest saab õppida ja õpitust järeldusi tehes edaspidi edukam olla. Seetõttu tuleb muuta ühiskondlikku suhtumist ja julgustada inimeste ettevõtlikkust, aktiivsust ning riskivalmidust. Vähem peaks kritiseerima neid, kes mõnes heas ettevõtmises on nurjunud. Ebaõnnestumise aktsepteerimine ja kogemuslik väärtustamine on pika-ajalise edu saavutamise oluline eeldus.

Riskimine ja mugavustsoonist väljaspool tegutsemine sünnitab uusi projekte ja firmasid, kus luuakse töökohti ja arendatakse majandust. Ebaõnnestumise päeval saaks pidada seminare ja kohtumisi, kus ühiskonnas tuntud ja edu saavutanud arvamusliidrid räägivad oma senistest ebaõnnestumistest, edumudelitest ja õppekogemustest. Eestis on palju väga tublisid inimesi, kes on tippu jõudnud vaatamata raskustele ja põrumistele. Nende hulgas on nii ärimehi, poliitikuid, sportlasi kui kultuuritegelasi.

Eestis võiks tähistada ebaõnnestumise päeva Soomega samal ajal ehk 13.oktoobril. Ebaõnnestumise päeva võiks korralda EAS või Arengufond, sest ürituse peamine eesmärk on inimeste ettevõtlikkuse suurendamine. Tegemist poleks kindlasti riikliku pühaga, vaid lihtsalt päevaga, mis on pühendatud õppimisele ja innustamisele.

Vaata ka Soome ebaõnnestumise päeva veebilehte: http://epaonnistumisenpaiva.fi/

 

 

Bookmark and Share
Kategooria: Blogi, Huvitavat maailmast Kommentaare: 8

Gaasivõrkude eraldamine suurendab Eesti energiajulgeolekut

Täna saatis valitsus Riigikogule maagaasi seaduse eelnõu, mille eesmärk on gaasivõrkude eraldamine AS Eesti Gaas omandist. Ülekandevõrkude eraldamine tootmis- ja müügitegevusest loob võimalused konkurentsi tekkimiseks Eesti gaasiturul ja suurendab oluliselt Eesti riigi energiajulgeolekut. Gaasituru liberaliseerimine loob võimalused veeldatud maagaasi (LNG) kasutusele võtmiseks, mis vähendab tarbijate sõltuvust ainult ühest monopoolsest pakkujast ning tõstab varustuskindlust.

Praegu kontrollib Eesti Gaas sisuliselt kogu Eesti gaasiturgu. On selge, et kuniks üks monopol kontrollib kogu turgu, sh ülekandevõrkusid, ei soovi ükski teine ettevõtte Eestisse investeerida ja liigseid riske võtta. Samal ajal on LNG muutumas Läänemere piirkonnas reaalseks alternatiiviks Venemaalt pärit gaasile, mis suurendab kogu regiooni energiasõltumatust ühest tarnijast. Poliitiliste, tehniliste ja äriliste riskide maandamine on seejuures ka Eesti Gaasi huvides, kelle kliendid saavad seeläbi suurema kindlustunde tarnete jätkumise osas. Keegi Eestis ei soovi, et meil korduksid mõne aasta tagused Venemaa-Ukraina gaasitüli räpased sündmused.

Samuti on mõistlik luua tingimused biogaasi laiemaks kasutamiseks. Tarnijate mitmekesisus ja täiendavate tarnekanalite olemasolu suurendab gaasi varustuskindlust ja tekitab konkurentsi, mis loob eeldused reaalselt toimuva gaasituru tekkeks. Paar aastat tagasi toimus samalaadne võrkude ja tootmise eraldamine elektriturul, mis on oluliselt soodustanud vaba konkurentsi ja suurendanud läbipaistvust.

Võrkude eraldamine võib kaasa tuua ka soodsama hinna. Eurostat on võrrelnud omandiliselt eristatud ja eristamata võrguettevõtjaid. Arvutuse tulemused näitavad, et omandiliselt eraldatud turgudel langes elektrienergia hind tööstustarbijate jaoks aastast 1998 kuni 2006. aastani  3,0%, samas kui omandisuhteid eristamata turgudel kasvas hind 6,0%. Kahe riigi näitel võrreldud hinna vahe oli kogu üheksa aasta jooksul  9% omandiliselt eristatud turgude kasuks.

Ülekandevõrkude eraldamine on oluline etapp gaasituru arenguks. LNG terminali ehitamine, Eesti ja Soome vahelise gaasitoru Baltic Connectori rajamine ning ühenduste parandamine Lätiga on juba järgmised sammud, millega tuleb aktiivselt edasi tegeleda. Eesti Gaasil on ülekandevõrkude eraldamiseks aega 2015. aastani. Selle aja jooksul peab selguma, kas torude omanikuks saab keegi Euroopa Liidust pärit erainvestor või hoopis mõni Eesti riigile kuuluv taristu ettevõte.

Bookmark and Share
Kategooria: Blogi, Raha, raha, raha. Kommentaare: 0

Euroopa vaeguste ravi algab õigest diagnoosist

Majandusajakiri The Economist ennustab eurotsoonile 2012. aastaks -0,3% majanduslangust. Kreeka võlakoormus võib järgmise aasta lõpuks moodustada 180% SKPst. Itaalia võlakirjaintressid on rekordkõrgustes ja rahaturgudel valitseb paanika. Euroopa riigipeade poliitiline kapital on ammendumas, aga olukord ei paista veel parenevat. Leidub värvikaid kirjamehi, kes süüdistavad kõikides Euroopa hädades turumajandust ning kuulutavad kapitalismi hukku. Kõige tõsisemad probleemid painavad hetkel Lõuna-Euroopat. Just Lõuna-Euroopa näitel on ilmne, et majandussurutises pole süüdi mitte vaba turg, vaid vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.

Kõige rohkem on kõneainet pälvinud võlakriisis siplevate riikide äärmiselt lõtv eelarvepoliitika. Isegi majandusliku õitsengu aegadel elati võlgu. Tasub meenutada, et sarnaseid nõudmisi kostis ka Eestis – soov kõik ühe korraga valmis ehitada tulevaste laekumiste arvelt. Ka praegu leitakse, et kui mingi objekt on poliitiline prioriteet, siis pole raha allikas ja finantseerimismudel oluline. Tegelikult peaks olema vastupidi – kui miski on prioriteet, siis tuleb selle rahastamine tagada riigieelarvest enne teisi, vähemolulisi projekte. Tulud ja kulud peavad olema tasakaalus.

Range eelarvepoliitika teine pool on paindlikum eelarve struktuur ja võimalus kiireteks kärbeteks. Heaoluriikide eelarved kipuvad olema seadustega nii ette reguleeritud, et olude muutumisel on valitsuste käed soetud. Eesti riigieelarvestki läheb kolm neljandikku automaatselt seadustes ette nähtud kuludeks. Tulude ära sidumine kindlate kuludega (nt aktsiisilaekumiste puhul) ei pruugi aga kriitilistel aegadel olla kõige mõistlikum eelarve kasutamise viis. Veel ohtlikum on aga riigikogu kõnetoolist lendu lastud sotsiaaldemokraatide mantra, mille kohaselt „sotside soov on raha kulutada, valitsuse asi on see raha leida“. Tundub, et mitte kõik poliitilised jõud pole teinud võlakriisist vajalikke järeldusi.

Ametühingute roll Vana Maailma tööturul on kasvanud liiga suureks. Paljudes Lõuna-Euroopa riikides on ametühingud muutunud progressi, avatuse ja paindlikkuse vastasteks. Ettevõtete ja riikide pankrotistumine tundub kohati olevat nendele väiksem mure, kui ühinguliikmete luksuslikest hüvedest loobumine. Ametühingute rakendamine vasakpoolsete poliitjõudude ette otsa on viinud destruktiivsete streikide ja jätkusuutmatu poliitika jätkumiseni. 14 kuupalka aastas, lisatasu arvuti kasutamise eest ja 50 aastaselt pensionile suundumine on kreekaliku ummiktee värvikamad näited. Tsunfti kitsaste huvide ja suletuse kaitsmine ning tööturu jäikus vähendab eurooplaste konkurentsivõimet tervikuna, sest tegelikult ei võistle me niivõrd omavahel kuivõrd ellujäämises nimel globaalses toiduahelas.

Lõuna-Euroopa majandused on tihti ülereguleerituse ja liigse bürokraatia ohvrid. Maksukeskkonna läbipaistvus ja äritegemise lihtsus on oluline argument uute investeeringute riiki meelitamisel. Ärikeskkonna atraktiivsuse edetabeli ladvikust aga ühtegi Lõuna-Euroopa riiki ei leia. Maailmapanga 2011. aasta „Ease of Doing Business“ edetabelis paikneb Kreeka 183 riigi hulgas alles 101. kohalt. Eesti on samas edetabelis kõrgel 18. kohal, kuid arenguruumi on meilgi.

Äri alustamise alamkategooria 149. koht peaks kreeklased tõsiselt tegutsema panema tööpuudusega võitlemisel.  Alates ehituslubade saamisest lõpetades kinnisvara registreerimise kiiruse ja investorite kaitsega on ruumi kasvuks, mille viljad annavad kiireid tulemusi uue majanduskasvu näol. Loomata jäänud ettevõtted kajastuvad püsivalt kõrges tööpuuduses ja kesistes maksulaekumistes aga veel pikka aega.

Võlakriisi riikidel on ajalooliselt olnud kombeks aktiivne sekkumine majandusse läbi maksuerandite ja dotatsioonide. Tegemist on liigse reguleerituse ja riigikeskse mõtlemise järjekordse rudimendiga, mis sünnib huvirühmade lobby tugevusest ja poliitikute nõrkusest toetuse nimel „meelehead teha“. Tulemuseks pole pelgalt tohutu koormus riigi rahakotile, vaid ka antud sektori nõrgestamine pikas perspektiivis. Vaba konkurents ja võrdsed tingimused on parim surve arenguks. Maksuerandite ja dotatsioonidega lülitatakse osa ettevõtlusest elutervest võistlusest välja. Resultaadiks on ebaefektiivsus, vähene innovatsioon ja konkurentsivõime kadumine, mille kulud määritakse ühtlase kihina maksumaksjate turjale.

Keerulise maksusüsteemi haldamine vajab omakorda kulukat ametnikearmeed ja õõnestab maksudistsipliini käsikäes korruptsiooniriski kasvuga. Iga erandi või toetuse kehtestamine sünnitab nõudmisi järgmiste järele, mis lumepallina kosudes kiirelt kogu maksukeskkonna lömastab. Riigipoolse liigse sekkumise osaks peab lugema ka riigile kuuluvaid panku ja ettevõtteid, millel pole mingit seost rahvusliku julgeoleku või piiratud ressursside haldamisega.

Teaduslikud uuringud tõestavad kõrgete maksumäärade ja süsteemi keerukuse negatiivset mõju maksukuulekusele. Euroopa Liidu siseturu huvides oleks kindlasti senisest palju selgem erandite ja maksusoodustuste (vähendamise) ühine poliitika, et vältida turumoonutusi ja ebaausat konkurentsi. Võlakriis on ilmekalt tõestanud, et dotatsioonide laiendamine pole jätkusuutlik lahendus. Majandustegevuse maksustamise loogika peab baseeruma  teadmisel, et toote eest maksab õiget hinda tarbija, mitte anonüümne maksumaksja. Ka riiklikud stiimulpaketid pakkusid surutise ajal ainult ajutist leevendust ega kõrvaldanud struktuurseid probleeme.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Euroopas lõõmavas majandussurutises on süüdi sotsialismi ja populismi segunemisel tekkinud Molotovi kokteil. See ei ole kapitalismi või turumajanduse kriis. Kindlasti mitte. See on liigse riikliku sekkumise, lodeva eelarvepoliitika ja vastutustundetu poliitilise juhtimise kriis. Võlguvõetud heaolu on tulevaste põlvede suhtes amoraalne ja majanduslikult kallis. Darvinistlikku tarkust meenutades tuleb mugavaks jäänud Euroopale soovitada – kohane ja arene või sind süüakse lihtsalt suuremate ja kiiremate poolt ära.

Bookmark and Share
Kategooria: Blogi, Huvitavat maailmast, Raha, raha, raha. Kommentaare: 1